IX peatükk "Kiri tulevikust"

Sel aastal oli sügis koos vinguvate vihmadega kohal varem kui keegi sellest mõtlemagi jõudis hakata. Ühes sügise saabumisega pealinna võis täheldada paljude selles elavate inimeste pilve minemist ning omavahel vahetati pahameeli seoses kohe saabuva mitmesaja päeva pikkuse pimeduse ajastuga. Vahel leevendati ja lühendati seda aega reisibüroosid nuumates ning koliti mõneks ajaks aega tagasi keerates maakera päiksepoolsemasse ossa. Reeglina aga tuli sügismasendus kolinal koos kodulennujaamas maanduva lennukiga tagasi.
Ei olnud Heidi tujugi kiita, kui ta töölt naastes tugeva tuulega võitlema pidi ja kogu oma 50 kilogrammist kehakaalu appi võttes koridori uksega maadeldes lõpuks alla andis ning see justkui oma pealejäämise tõestuseks hirmsa klirina saatel vastu seina lajatas. Heidi lõi käega, tiris postkasti pilust välja turritavad tasuta reklaamid ja avas oma ateljee-korteri ukse. Kass lösutas silmi kissitades radiaatori kohal oleval aknalaual ja ilmselt vilistas laia kaarega väljas tormavale sügisele. Tema maailmas oli kõik soe ja õdus ja tema ainus mõte küündis vaid kööginurgas olevasse toidukaussi tekkivale gurmee-palale. Heidi avas juba kraanikausi all oleva prügikapi ukse, et tüütutest reklaamidest vabaneda, kui „Handimani“ kataloogile seltsiks üks kirjaümbrik põrandale pudenes. Ümbrik nägi välja justkui oleks ta aastaid õiget adressaati otsides kõik maailma maad läbi käinud. Numismaatikutel oleks sellelt ümbrikult nii mõndagi põnevat avastada ja oma kogusse paigutada olnud. Ümbrik ise aga suurest tembeldamisest õhemaks kui odav lasnamäe turult hangitud wc-paber kulunud. Heidi vaatas ümbrikku ja ta süda peksles halastamatult.
„Kust ta mu aadressi teadis..“ pomises ta endamisi. Kass kergitas korraks kulmu, kontrollides kas pominas ei sisaldunud ehk mõni sõna tema õhtuse gurmee teemal. Ettevaatlikult avas Heidi ümbriku, prantsatas keset ateljee põrandat ja kaotas mõnekski hetkeks reaalsustaju kui ta kirja sisusse sukeldus:

Kallis Heidi!
Jõudsin Lhasasse juba paar nädalat tagasi aga sedavõrd palju on olnud tegemisi, et ei saanud mahti sulle varem kirjutada. Nüüdseks olen ennast juba korralikult sisse jälle seadnud ja võtsin kohe terve pärastlõuna omale aega, et sulle kirjutada.
Meie viimane kohtumine oli üsna nukratest meeleoludest varjutatud ja enne mu ärasõitu ei olnud sa ka väga kontaktialdis. Ei taha olla pealetükkiv, kui nüüd sedaviisi sinuga jälle kontakti otsin ja vabandan juba ette, kui sind sellega asjatult ja valel ajal tüütan.
Nagu juba mainisin, saabusin Tiibeti pealinna peale väsitavaid seikluseid erinevate lennufirmadega septembri viimasel päeval. Reisikorraldaja oli nii mõnegi elementaarselt lihtsa korraldusega ikka totaalselt puusse pannud ja planeeritud nelja ümberistumise asemel sain ma tuttavaks veel kolme, plaanivälise lennujaamaga. Õnneks ei tulnud mul selle tagasireisi vältel kohtuda ühegi ebameeldiva või tüütu turistiga, mis on tegelikult üsnagi tavapäratu sel aastaajal. Just praegu on parim aeg Himaalajasse minekuks. Eriti väsitavad on aga ülekaalukad ameerika turistidest kaasreisijad, kes ei anna enesele hetkeksgi aru, kuhu maailma otsa nad ennast vedanud on ja nõuavad samasuguseid mugavusi ja teenindust nagu seda pakuvad üleelusuuruses lennujaamad maailmas. Liiga palju olen viimasel ajal pidanud kohtama selliseid ennast ja oma võimeid ülehinnanud turiste kes siia tulnud selleks, et vallutada mõni järjekordne kuru või mäetipp „maailma nabal“. Maksnud selle reisi eest pöörase raha aga ei sentigi oma ihuarstile kodus, kes oleks seda 150kilogrammist „mägede hirmu“ ehk surmaähvardusel veennud, et kuue ja poole tuhande meetri kõrgusele ronimine ei ole just kõige mõistlikum turism temasugusele. Nii on kuuldavasti makstud pöörast lisaraha matkajuhtidele, kes siis omakorda pakikandjad mammutkaalus turisti sõna otseses mõttes mäetippu lohistama käsutab. Et siis jah, imetabasel kombel säästeti mind sedasorti reisikaaslasest sel korral.
Peale Lhasasse jõudmist tuli mul taskord ette võtta üks tüütu paberimajandus ja bürokraatia ahel, tõestamaks, et ma pole Hiina valitsuse poolt palgatud nuhk vaid õilsatel eesmärkidel Tiibeti meditsiini studeerima tulnud õpilane. Tiibetis on hetkel poliitiliselt väga keerulised ajad ja sestap tuleb mul vägagi mõistvalt suhtuda kõikidesse, pealtnäha arulagedatesse nõudmistesse ja formaalsustesse, mida tuleb täita ja järgida siia riiki sisse sõitmisel. Pealegi plaanin ma siia nüüd ju veelgi pikemaks jääda kui viimasel korral ja seda keerulisemaid etappe mul oma õiguste rajamisel läbi teha ka tuleb. Aga ma olen seda juba aastaid teinud ja tänaseks on sellest kujunenud lihtsalt üks osa minu reisimiste rutiinist.
Kui Lhasas asjad korda sain, olin ma kannatamatusest Drepungi kloostrisse jõuda üsnagi lõhkemas. Üsna varsti peale Lhasasse jõudmist sain ma laamalt teate, et üks minu hoolealuseid on hakanud tavapäratult agressiivselt käituma ja hakkab tõenäoliselt enneaegselt sünnitama ning ei pidavat kedagi teist enese juurde enam lubama. Jutt on siis Samye´st, ühest meie kuuest valgest Bengali tiigrist, kes maailmas väljasuremisohus liik ja just selle liigi säilimise nimel selles kloostris tegutsetakse. Samye ehk Sammy, nagu ma teda hellitavalt kutsun, on viieaastane ematiiger, kes on samuti sündinud siinsamas kloostris ja kes peab mind tõenäoliselt ainsaks isendiks keda usaldada. Tema ema suri sünnitusel ja mina siis lutitasin ja kasvatasin temast siin ühe tõeliselt imetlusväärse looma. Ühesõnaga, minu pooleli jäänud veterinaariaõpingud Eestis leidsid praktiseerimist siin, teiselpool maailma ja ma pean tunnistama, et kui üldse millegi üle, siis just selle üle suudan ma salaja vahel väga uhke olla. Kloostrisse jõudes ei suutnud ma mõelda muule, kui tormasin joonelt Sammy aediku juurde. See imeline loom oli oma tiinusest ja kes teab, ehk ka igatsusest minu järele üsna kurnatud olemisega. Ilmselt tingitud tema äkilisest käitumisest, oli aediku ümber veetud kõrgem tara, milleks seni polnud kunagi vajadust olnud. Igaks juhuks ma esialgu aedikusse ei sisenenud. Mind silmates vaatas tiiger arusaamatul pilgul mu poole ja mõistes, et ma olen otsustanud teisele poole aedikut jääda, vedas see hirmuäratavalt hiiglaslikuks paisunud tiiger ennast aediku nurgast ise üles ja astus minu poole, surus oma suure niiske nina läbi aediku võre, sulges silmad ja tõi kuuldavale hääle mida ma veel kunagi tema koonu vahelt kuulnud ei olnud. See oli midagi nurrumise ja kanalisatsiooni torude korisemise seguse hääle sarnast. Sel hetkel tajusin ma igasuguse agressiivsuse taandumist ja sisenesin tema aedikusse. Rahu oli maapeal, kõrgem tara eemaldati järgmisel päeval ja inimesed kloostris aga ka turistid, kellele vahepeal ligipääs Sammy juurde tema tujukuse tõttu katkestati, käisid meid kahte imetlemas, kui ma Sammy puuris oma unarusse jäänud meditsiiniõpingute materjalidesse kaevusin samal ajal teise käega tiigrit sügasin.
Sammy sünnitas eile õhtul kolm imelist kutsikat. See kõik oli üsna vaevaline meie kõigi jaoks ja on vist parem kui ma sind üksikasjadesse ei pühendagi. Ütlen vaid, et kõik valu ja vaev on tänaõhtuseks päikeseloojanguks lõpuks möödas ja meelest. Ma istun Sammy aedikus ja tahan seda kõike sinuga praegu jagada...“
Heidi tõstis korraks silmad kirjalt. Kass oli aknalaualt Heidile sülle pugenud ja tõmbas nurrmootori käima. Nii tegi ta alati, kui naine ühe koha peale midagi pikemaks ajaks tegema jäi.
„Veider, eksju“ mõtles Heidi valjusti. „Meie siin sinuga ja tema seal oma suure kassiga“. Kass vaatas korraks üles, registreeris Heidi mõtte ja nurrus edasi. Ja Heidi jätkas lugemist.
„Ma mõtlen tihti sulle ja hetkedele, mis meil nii koos olla kui üle elada tuli. Ma tõepoolest olen väga tänulik, et sind tundma sain. Ma loodan, et sul oli palju uut õppida ja tagavaraks kõrvataha panna selles osas, miks ma selle laagri teile üheksale, eluga puntras olijatele korraldasin. Nende inimeste kokku kutsumise peamine põhjus oli teile kõigile selgeks teha, kuivõrd väärtuslik on elu, kui seda elada nii, et saaksid iga päeva eest iseendale aitäh öelda. Ja ka inimesed sinu ümber oleksid tänulikud, sest sa oled nende päeva elamise vääriliseks aidanud teha. Ja ma pean sulle tunnistama, et ma ise sain sellelt laagrilt ehk isegi rohkem, kui minu õpilased. Seda on patt tunnistada, sest tegelikkuses peaks see tunne vägagi vastupidine olema. Ma tunnen, et minus on rohkem elu, lisaks kõigele sellele, mis mul oli enne sinuga kohtumist. Ma ei leia hetkel kõiki neid õigeid sõnu, mille abil ma seda sulle piisavalt ehedalt edasi anda suudaksin, et sind tänada. Sa oled imeline naine! Sa tõid mu ellu tagasi need vajalikud värvid, mida ma aastaid eluks mittevajalikuks pidasin. Ma väga loodan, et ka sinu maailm on samavõrra või veelgi avaram ning ehk sa hindad neid omadusi endas vääriliselt, mis aitavad sul olla selline naine nagu sa oled. Palun järgi ka kõiki neid nõuandeid, mis ma sulle enne laagrist lahkumist jätsin, eksole?“
Kass Heidi süles lõpetas nurrumise ja põgenes aknalauale tagasi, jõllitades naist seal altkulmu. Perenaise sügamisvõtted kirja eelviimast lõiku lugedes Kassile enam ei meeldinud. Heidi jätkas silmi tõstmata lugemist.
„Ma proovin nüüd Sammy põgusale jalutuskäigule meelitada. See protseduur tõotab tulla keeruline, sest see suur loom keeldub jäärapäiselt oma kutsikate juurest lahkumast. Ma loodan väga, et ma kuulen sinust peagi ja kui sulle tüli ei tee, siis mul oleks tohutu rõõm kuulda, kuidas läheb kõigil teistel inimestel, kes meiega need kaks nädalat Budakoja laagris veetsid. Ja palun tervita kõiki minu poolt, kui sa nendega suhtlema juhtud. Ma käin kord paari nädala tagant Lhasas saatkonnas ja saan sealt kõik mulle saadetud kirjad kätte.“
Kirja alla oli kirjutatud „Sinu hea sõber Magnus, siiraste ja soojade kallistustega“.
Ja postiaadress Lhasas.
Vihm oli väljas järgi andnud ja suurest ateljee aknast vaatas sisse ebaloomulikult suur ja valge täiskuu, mille valgel Heidi viimaseid kirjaridu luges. Ta pani kirja ettevaatlikult ümbrikusse.
Sel hetkel ta teadis kindlalt, et aeg on küps otsuseks, mida ta on mitu nädalat edasi lükanud.

***

VIII peatükk "Dharma versus seaduse sõna"

See oli Heidil üks viimase aja kõige vaevalisemaid ärkamisi. Enne, kui ta silmi avada julges, proovis ta oma unisest peast läbi lasta kõige valutuma stsenaariumi juhuks, kui Mattias teda oma küsimistega voodist maha täristab. Küsimustega võõras voodis olemise ja oma puuduva ema kohta. Aga stsenaariumiga ei olnudki vaja vaeva näha, sest väike unesasi vaatas Heidit oma suurte vasikasilmadega ja täheldas: „Sa rääkisid unes.“
„Päriselt või?“ ajas Heidi silmad pärani. „Ega ma sulle jumala eest midagi piinlikku ei rääkinud?“ ajas ta silmad vallatult kissi.
„Mis asi on piinlik?“
Heidi ei suutnud rohkem mängleva kergusega seda vestlust jätkata. Hullud mõtted eelmisest õhtust ründasid teda halastamatult. Tal oli vaja kohe, nüüd ja praegu Magnust enesele appi. Ta polnud kunagi olnud situatsioonis, kus pead lapsele teatama tema elu kõige traagilisema uudise.
„Lähme parem ampsame midagi hommikusöögiks,“ tegi Heidi ettepaneku.
Magnust ei olnud hommikust söömas. Heidi kühveldas poisile hunniku hommikusööki ette, palus omletti mugival Arturil poisi järele vaadata ja tormas hotelli Magnust otsima. Ka sealt ei õnnestunud tal meest leida. Õue joostes silmas ta autot, mis seisis hotelli vastuvõtu hoone ees. Vastuvõtu majale lähenedes hakkas talle kõrva inimeste üsna intensiivne vaidlemine. Üks osapooltest oli Magnus, kes oma stoilise rahulikkusega proovis ranges kostüümis viiekümnendate lõpusirgel olevale naisele midagi seletada aga see ainult vehkis kätega ja karjus „Ei ja ei ja veelkord ei! Mina pean seadust täitma ja teie ei saa..“ ning vakatas siis hetkeks, kui Heidit märkas. Mõõtis siis Heidit pealaest jalatallani pilguga, mis parema tahtmise juures oleks võinud haprama inimese lombiks sulatada.
„Kus poiss on?“ jätkas tädi veel rangemalt, kui tema kostüüm olla suutis.
Heidi vaatas abiotsiva pilguga Magnust. Mees raputas vaevumärgatavalt pead. Heidi mõistis, et peab kaasa mängima ehkki tal vähematki aimu polnud, mis mängu need inimesed siin üldse arendasid.
„Mis poiss?“ küsis Heidi, pannes mängu kõik oma naiivsuse, mis tema kolmekümne üheksa aastaga kogunenud oli.
„Selle surnud naise poeg muidugi. Mis teil on siin sotsiaalsete hälvikute laagris lasteaed ka veel, et teil neid palju on või?“ ironiseeris tädi ja Heidi ei teadnud, kas oli see tema värvika fantaasia tulemus või hakkas tädi tõepoolest näost lillaks värvuma.
„Ma väga vabandan aga ma pean teid hetkeks siia ootama jätma,“ ütles Magnus ja suundus välisukse poole.
„Mul ei ole teiesugustega siin aega veiderdada! Ma nõuan, et poiss kohe siia toodaks või teil tuleb..“ ei jõudnud raevus ametnik lauset lõpetada kui Magnus ukselt tagasi pöördus, kahe käega tugevalt naisel õlgadest haaras, talle ülevalt alla vaatas ja peaaegu sosistas: „Teil on targem kohe lahkuda, proua!“
Proua ahmis paar sõõmu vaidlemisest hapuks läinud õhku, keris kohe välja purskuva vihast tiine mõtte igaks juhuks suhu tagasi, tõmbas suu kriipsuks ja tormas hallide lokkide lehvides vastuvõtu toast välja. Istus autosse ja sõitis tagasi vaatamata kummide vilinal minema.

***

Magnus vajus diivanile, sulges silmad ja Heidi nägi esimest korda, kuidas mees endas emotsiooni alla suruda üritas. Heidi istus mehe kõrvale ja pani käe ta õlale. Kui Magnus silmad korraks avas, peegeldus neis läbi pisarate selline meeleheide, mida Heidi elus ühegi mehe silmist kunagi näinud ei olnud. Sel hetkel jõudis Heidi teadvusesse mõte - ole sa kui veendunud budist tahes, kristlikust lastetoast võetakse ellu siiski kaasa rohkem, kui me arvata tahaksime. Oli Magnus talle rääkinud kuidas nad Tiibetis kloostris emotsioone kontrollima, kirge ohjeldama õppisid. Kuidas laama oli neile rääkinud, et psüühilised pingeseisundid pärsivad eesmärgi saavutamist ja perspektiivi tunnetamist. Rääkinud ka kiindumusest ehk seisundist, mis ületähtsustab või liialdab objekti tegelikku väärtust ja toob kaasa tugeva soovi seda omandada. Heidi oli juba loobunud askeetlikku eluviisi järgivas Magnuses mõnda säravat emotsiooni nägemast kuigi mees oli talle väga põhjalikult selgitanud, et askees ei tähenda mitte äärmusesse langemist vaid seisneb loobumises millestki mingi eesmärgi nimel, on tasakaal söömises, naudingutes ning pigem elus liialduste vältimises. Vanaindia ühiskonnas oli askeetlus seotud maagilise väe arendamisega, Buddha aga tõi sellesse mõistesse ka moraalseid ja tajumuslikke jooni – meelel, mis on vallatud naudingutest ja sügavatest emotsioonidest, puudub sügavus, peenus ja vabadus, et tajuda reaalsust. Küll aga on Buddha lausa hoiatanud äärmusliku askeesi eest.
Ja nüüd oli see, teistele ellujäämise tarkust jagav ja seni Buddhale pühendunud mees, peitnud oma nutetud silmad Heidi hommikumantlisse. Peale üheksat aastat ja laama õpetusi pidi ta enesele tunnistama, et naastes oma sünnipaika pöördub kõik endiseks ja ta oma emotsioonide ohjamisega ikka väga hästi toime ei tule. On see siis tingitud läänemaailma radikaalsemast elu- ja mõtteviisist, üheksa aastat lukus hoitud tunnetest ja emotsioonidest, mis nüüd soodsa pinnase välja pugemiseks leidsid? Vastused jäid aga sel hetkel oma õiget aega ootama...

***

„Ma ei saa aru, kuidas sellised inimesed saavad üldse laste kaitsemisega tegeleda,“ hakkas Magnus tasapisi olukorrast toibuma. „Ta on ju iseenesele ohtlik. Mida need vaesed lapsed kõik taluma peavad, kes saatuse ja lastekaitse ametnike hoolde jäätud?“ löristas ta ennast tagasi hoidmata Heidi hommikumantlisse.
Heidile hakkas pilt pisitasa selgemaks saama. Kogu viimase õhtu tragöödia oli selles tohuvabohus korraks meelest läinud.
„Me peame sellest Mattiasele enne rääkima, kui see fuuria politseiga tagasi jõuab,“ ütles mees, võttis Heidil käest, vaatas talle sügavalt silma ja ütles: „Aitäh, et sa oled!“

***

VII peatükk "Rännaku lõpp"

Politseirõivis väike naine seisis auto kõrval ja ootas pimedusest lähenevaid inimesi.
„Kas sa oleksid armas ja viiksid Mattiase tuppa magama,“ palus Magnus Heidit. „See mida sa nüüd kuuled, on selle väikese poisi jaoks natuke liiga karm. Ja kui sulle vähegi sobib, võta ta täna enda juurde.“
Heidi võitles hetke teda ründava arusaamatusega aga võttis siis kuulekalt poisil käest ja nad suundusid hotelli. Mattias oli nii unehõlmas, et ta ei taibanud isegi küsida, miks ta võõras voodis selle öö magama pidi. Heidi jättis hämara öökapil oleva lambi põlema ja sulges vaikselt toa ukse enda järel.
Tagasi auto juurde jõudes võttis Magnus tal õlgade ümbert tugevasti kinni ja küsis: „Sa oled ju tugev naine, eks? See mida sa praegu kuuled, võib sind veidi endast välja viia..“
„Räägi juba! See teadmatus viib mind juba rohkem endast välja,“ sosistas näine juba päris närviliselt.
„Merjega juhtus täna õnnetus,“ ütles mees vaikselt.
„Mis õnnetus? Kuidas? Miks? Räägi juba!!“ ei suutnud Heidi enam vaikseks jääda.
„Kas me saame teid veel kuidagi aidata?“ küsis halva uudise toonud politseinik. Heidi ei mõisnud, miks küll pidanuks see väike habras naine, kes oma töökohustusi veel vastu hommikut täitis, sel hetkel neid aitama pidi.
„Ma arvan, et me proovime nüüd ise hakkama saada. Aitäh, et..“ ei suutnud Magnus lauset lõpetada.
„Mul on väga kahju,“ ütles politsei ja istus autosse. Lahkuva auto tagatuled ja see lause jäid pikaks ajaks mõlema õuel seisja mõttesse kummitama.
„Lähme tuppa,“ võttis mees lõpuks Heidil käest.

***

Magnus süütas kõik küünlad, mis tal toas leidus. Heidi keris ennast padjale istuma.
„Räägi nüüd juba, mis Merjega on juhtud?“
„Meil oli pärast õhtusööki Merjega vestlus. Ta rääkis mulle endast ja sellest, kuidas ta on otsinud võimalusi oma elu õigetesse rööbastesse saada. Rohkem Mattiase pärast, kui enda. Aga kuidas ikka kõik ta elus viltu vedanud oli. Ta rääkis palju Mattiasest ja.. Ma sain tema kohta teda rohkem, kui ma loota julgesin. Merje oli üks väga südamlik ja hooliv naine, ehkki ta endast võrdlemisi tahumatu inimese mulje väljapoole jätta suutis. Ta teadis ka ise, et selline enesekaitse ei tööta, kui inimeste vastu karm olla. Elu oli sedavõrd kiiva kiskunud, et ta oli juba loobunud leidmaks väljapääsu ja läks lihtsalt kaasa kõigega, mis ahvatles ja millega võitlemiseks tal enam tahtmist ega jõudu ei olnud. Ja kui ma talle siis rääkisin buddha õpetustest, meditatsioonist, karma puhastamisest ja sellest kuidas inimene ennast ise aidata saab, tuli naisel sära silmadesse ja ma olen peaaegu kindel, et ta endas jälle elamisejõudu ja rõõmu leida tahtis. Mul on hea meel, et ta rõõmsameelsena lahkus...“ jäi Magnus hetkeks mõttesse. Ja siis jätkas: „Täna õhtul, kui ta ööhämaruses oma jalutuskäigult naases, jäi ta auto alla. Lähedal olevas talus olevad inimesed kuulsid pidurite kriginat ja pauku. Nemad kutsusid ka kiirabi. Siit lähima haiglani oli aga liiga pikk maa selleks, et arstidel Merjet päästa oleks õnnestunud. Õnnetuse põhjustanud auto põgenes küll sündmuskohalt aga hiljem leiti see mõni kilomeeter edasi kraavist. Juht oli vaid kergete põrutustega kuid väga raskes joobes...“ lõpetas mees kurvalt.
Kurbus ja jõuetu viha vallutas Heidi hetkega, samas kui Magnuse olekust ei reetnud ennast ükski emotsioon.
„Kuidas sa seda teed? Kuidas sa saad nii emotsioonitu olla selle kõige juures? Sa oled üldse kõige tuimem inimene keda ma tunnen,“ purskas Heidil kogu emotsioon äkitsi ja ta toast välja tormas. Järgmisel hetkel leidis ta ennast keset õue, kus ta lihtsalt kokku varises ja lahinal nutma puhkes.
Idataevas hakkas punetama. Magnus võttis Heidi sülle ja viis hommikukastest üle kallatud naise tuppa tagasi.

***

VI peatükk "Täiskuu teraapia"

Sõltumata sellest, et Heidi peatselt „neljakümnendaid“ tervitas, ei saanud ta oma tervise üle väga nuriseda. Ta tundis ennast oma kehas paremini kui mõnigi tema eakaaslasest sõbranna. Võimalik, et oma laitmatu tervise eest võlgnes ta tänu headele geenidele, sest väga ta oma hea vormi saavutamiseks pingutama ta ei pidanud. Sörkimas käis ta harva ja vaid siis, kui emotsioonid enam tema sisse ei mahtunud ja pea oli vaja mõtetest puhtamaks ning meel selgemaks saada. Päike oli juba loojunud ja ilm oli tuulevaikne. Täna jooksis ta kohe pikalt ja kohati spurtis nii, et pilt tahtis eest minna. Tagasi jõudes heitis ta kõik riided seljast ja sumas mõnusalt jahedasse merre. Just sel hetkel tuli pilvede vahelt välja täiskuu, suur ja kollane nagu vanaema pannkook. Meri oli peegelsile. Heidi ajas käed ja jalad laiali, lihtsalt hõljus vee pinnal ja tundis ühteaegu nii intiimset erutust kui üle keha voolavat mõnutunnet. Ei ühtegi painavat emotsiooni, ei ühtegi kummitavat muremõtet ei olnud temaga. Vaid naine, just nii puhas nagu ta oleks siia ilma hetk tagasi sündinud ja vaid täiskuu tunnistamas seda pühalikku hetke...
Veest välja tulles läks täiskuu, juskui häbenedes tagasi pilve ja Heidi pigem tajus kui nägi ses pimeduses, et keegi peale tema veel rannas oli.
„Kes siin on,“ sosistas ta, paljas kui porgand, sest tal polnud aimugi kuhu suunas ta oma riided oli jätnud.
„Võta minu rätik omale ümber,“ tundis ta ära Magnuse hääle, kes oleksi justkui jälle tellimise peale kohale imbunud. Ta istus seljaga vastu kivi toetudes ja siis märkas Heidi ka väiksemat kogu, kes oli mehele sülle mõnusasti magama jäänud.
„Me tulime Mattiasega ujuma ja nii me ennast siia istuma unustasimegi,“ seletas Magnus.
Heidi mässis ennast suurde rannarätikusse ja istus mehe kõrvale.
„Tead, hetk tagasi nägime ühte nümfi ka kuupaistel. Tead kui võrratu vaatepilt see oli. Kahju, et sa ei näinud..“
Vaevu suutis naine oma erutust vaos hoida. Ta proovis selles pimeduses Magnuse näoilmest välja lugeda, kas püüdis mees niisama aasida või meeldib siiski Heidi talle kui naine. Mitte kui patsient või õpilane. Kasvõi natuke, lootis naine, võiksin ma talle korda minna. Sel hetkel võttis mees tal ümbert kinni ja suudles teda otsa ette ja küsis: „Ega sul jahe ei ole? Ma heameelega istuksin sinuga siin veel mõne hetke ja siis läheksime tuppa.“
„Ei ole jahe. Hea on. Ma võiksin siin sinuga kasvõi hommikuni istuda,“ sosistas Heidi.
Täiskuu ajas ennast uuesti pilvedest välja. Nüüd valgustas ta randa juba nii heledalt, et kividest tekkisid varjud rannaliivale. Ka Magnuse nägu nägi Heidi päris selgelt ja seda murekortsu selles näos.
„Kas midagi on juhtunud?“ uuris naine ettevaatlikult.
„Jah.“
Heidi pigem küsis silmadega, tajudes et midagi tõsist oli tõepoolest lahti. Hetk hiljem kuulsid nad kuidas auto mõisa peamaja ette sõitis.

***

V peatükk "Budadharma õpetus"

Heidi kuulis läbi une, kuidas vihm vastu aknaplekki krabiseb. Unehõlmas nagu ta hetkeks oli, ei saanud ta täpselt aru, kus ta oma tänast hommikut tervitas. Ja siis voolas tema sisse kõige võimsam tunne, sest korraga meenusid talle eelmine õhtu ja Magnus, kes teda mõnusalt omale kaissu oli võtnud. Kahjuks reetis naise ärkamist liiga tugev südamepõksumine ja ta pidi sellest mõnusast olemisest ümber pöörama. Magnus vaatas talle sügavalt silma ja küsis „Kuidas sa magasid?“
„Mmm.. veider, ma ei näinud täna mitte midagi unes. Täiesti tühi öö..“
Magnus muigas.
„Ehk sa polegi tegelikult veel ärganud ja näed ikka veel und. Sellist topelt und, kus sa näed, et ärkad aga tegelikult teed seda unes.“
Heidi soovis, et see ei oleks uni. Õnneks ei olnudki. See oli päriselt hea. Reaalselt parim hommik üle mitme aja.
„Ma vist ei kuulnudki su lugu lõpuni. Palun vabandust!“
„Ära muretse, see kõik jõudis sinuni ka läbi une. Inimene on võimeline informatsiooni vastu võtma ka unes ja arvatakse, et sellest olulisem osa ka salvestub ning meenub hiljem ehk siis kui inimesel seda informatsiooni millekski vaja läheb. Pealegi jõudsin ma rääkida vaid õige väikese osa ja palju vahvam osa on veel rääkimata.“
„Jumal tänat...“ jõudis naine öelda, kui Magnus sõrme tema suu peale pani.
„Sa oled väga ilus naine“, ütles Magnus ja lükkas tasa naise silmale kukkunud juuksesalgu kõrvale.
Seda lauset oli Heidile öeldud tihti. Erinevates variatsioonides ja olukordades ning tihti ka lihtsalt hooletult ja möödaminnes. Selle mehe poolt sel hetkel öeldu aga tegi magusasti haiget. Heidi sulges silmad ja püüdis salvestada hetke, nii taevalikult hea oli tal sel hetkel olla..
***
Peale lõunat kutsus Magnus kõik kokku kuulama loengut „Budadharmast“. See ei olnud kohustuslik kuulamine. Sellele vaatamata olid kõik kohal. Heidi isegi imestas, et selline kaader saja-protsendiliselt kõik võiksid huvituda teemast, millest neil kõige vähemat aimugi polnud. Ju on nad kolmandaks päevaks igavusest lihtsalt nii pehmeks läinud, kui kõik võimalused nende põhitegevusteks ära lõigatud olid. Ei olnud ei alkoholi, ei midagi varastada ega kellelegi lõuga sõita, makse- ja sidevahendid olid saabumisel kõigilt ära korjatud ning hasartmängudest oli lubatud vaid male ja kabe. Nii külitas kõik see seltskond keset saali ja ootas igavledes Magnust.
Heidi oli ilmselt ainus, kel sipelgad mööda selga jooksid ja kannatamatult loengu algust ootas. Saal oli hämaraks tehtud, küünlad põlesid ja olemise tegi mõnusaks traditsiooniline Tiibeti tee, mida sai kaussidest luristada. Magnus palus kõigil mugav asend võtta ning alustas.
„Kõigepealt tahan ma teid kõiki tänada selle eest, et olete minuga jaganud kahte väga vahvat päeva. Tulles siia laagrisse ei olnud ma väga veendunud, et mul on kaasas kõik see, mida ma teiega jagada saaksin. Aga täna hommikul ärgates jõudsin ma veendumusele, et mul on teiega jagada seda, millest teil kahtlemata kasu võiks olla...“
Magnuse ja Heidi pilgud kohtusid hetkeks. „Või nii. Et siis täna hommikul ärgates ja..“ jõudis naise mõte jälle pisut teemast kõrvale viilida.
„Täna räägin ma teile Buddhadharmast. Mis kõige üldisemas tähenduses ongi kogu budistlik kultuur, st kõik budistlikud tekstid ning nende poolt loodud ja mõjutatud kultuuritraditsioonid, seega budism kui selline,“ jätkas Magnus. „Kitsamas tähenduses on buddhadharmad budistliku kultuuri osad – tekstid, õpetused, mõisted, harjutused jm, mis otseselt ja efektiivselt aitavad kaasa virgumisele ja vabanemisele viivate meeleseisundite tekkimisele. Kui budadharma levis Indiast Hiinasse, Tiibetisse, Birmasse jne, kohandus ta iga kord kohaliku kultuuriga. Seetõttu ma usun, et budismil on kaks mõõdet: dharmaõpetus ise ja kultuuriline aspekt. Budism, mis on jõudnud ka Läänemaailma, on mitmel moel väga erinev Ida omast. Aga see ei ole vastuolus budadharmaga, mis pole kunagi oma teelt eksinud. Hoida alal oma kultuuri ja võtta budism vastu selle raames osutub palju kasulikumaks. Dharmat saab praktiseerida paljudel erinevatel viisidel sõltuvalt kultuuri stiilist ja üksikisikute arengutasemest. Kuid kogu õpetuse tuum on armastav headus ja kaastunne. Niikaua, kui meil on seda, ei ole tähtsust ei kultuuril, rassil ega sool. Siis me oleme õigel teel. Idamaade kultuuris on loomulikud paljud asjad, kaasa arvatud määratu respekt traditsioonidesse, mis Lääne kultuuris, nagu me teame, on enam-vähem vastupidine. Nii vähene austus traditsioonide vastu, muudab minu meelest budismi transmissiooni Läände tõeliselt keeruliseks. Suurim erinevus Lääne ja Ida inimeste vahel on see, et Lääne inimesi on õpetatud omama kõrget enesehinnangut, mis on tegelikult ego tunnus, andes sulle võimaluse seista oma jalgadel.“
„Nojah, ja eriti käib see individualistidest eestlaste kohta,“ täheldas loomade õiguste eest võitleja Laine irooniliselt.
„Ära ole oma rahvuse vastu nii karm. Usun, et meie ei pea sellepärast väga valusasti muretsema, pigem on see suurrahvustele omane,“ pehmendas Magnus Laine irooniat. „Individualismi ehk igatsust individuaalse vabaduse järele ja uhkust käsitletakse Läänemaailmas kui vahendit ebaõnnestumise vastu. Arvatakse, et kui ma olen uhke enda ja oma saavutuste üle ja oman kõrget enesehinnangut, siis ma saavutan edu. Kuid edu Läänemaailmas on lühiajaline, sest inimeste eesmärgiks on rahuldada oma ihasid, mis on seotud ainult käesoleva eluga. Seega on see piiratud suundumus. Kui jällegi ei ole Lääne orientatsioonis olulist vastuolu, niikaua kui kõik on tehtud armastava helduse ja kaastundega. Selles meeleseisundis me muudame kogu oma olemuse. Kui meil on kõrge enesehinnang, siis ehk õnnestub meil hiljem transformeerida see hinnanguks, et inimelu on väga väärtuslik, et meile on antud elu, mis on läbinisti täidetud 18 hinnalise omadusega, ja me oleme uhked sellepärast, et meil on budaloomus ja potentsiaal saada Buddhaks. See ei ole enesekiitus ega ego, vaid suhtumine, mis on saanud alguse tõelisest teadmisest. Tähtis ei ole mitte meie arusaamine budistlikus filosoofiast, vaid mõistmine, kuidas dharmat teostada. Me peame mõistma õpetuse põhiolemust. Kui me mõistame kõikide õpetuste olemust, siis taipame, et kristlusel ja budismil ei ole mingit erinevust. Budistidena me hindame kõrgelt kaastunnet ja armastavat headust kõigi olendite vastu. Drikungi õpetuseliinil on spetsiaalne palve, kus me asetame oma vaenlase esimesele kohale, oma vanematest ettepoole. Samamood ütlevad kristlased: “Armasta oma ligimest” või “Armasta oma vaenlast”. Me peame praktiseerima kaastunnet, suuremeelsust, kannatlikkust jne. Täpselt samal kombel ütlevad kristlased, et heategevus algab kodust. Nii palju asju on sarnased. Näiteks seitsmeosalisel palvel on väga palju ühist seitsme surmapatuga. Tõeliselt on tähtis vaid see, et me mõistame õpetuse sügavamat tähendust, põhiolemust, ja seejärel viime selle ellu. Lihtsalt intellektuaalne mõistmine ei ole küllaldane. Meil peab olema eksperimentaalne teadmine ja see saab tulla ainult läbi mediteerimise õpetuse sügavama sisu üle ning selle rakendamisel ellu.“
„Tee või tina aga mina ikkagi aru ei saa – kuidas meie siin sellest kõigest kasu võiksime saada,“ pomises Artur, mees kellel tõenäoliselt igaveseks juhiload politseis riiulil. „Meid on küll kasvatatud kristlikus ühiskonnas aga ma arvan, et pea kõigil meist on üsna suva igasugusest usuplämast, rääkimata mingist budismist.“
„Tõsi,“ jätkas Magnus „karmal ja uuestisünnil on oluline koht Ida ususüsteemides. Mitte keegi ei kahtle neis kahes. Läänes on need suhteliselt uued ideed, sest kristlus, kus need ideed ka kunagi kehtisid, enam ei tunnusta neid. Judaism näiliselt justkui tunneb karmat ja uuestisündi, kuid kes tänapäeval ikka tõeliselt usub neisse õpetustesse? Lääne inimestega on see probleem, et nad alati tahavad tõestust, enne kui millessegi uskuma jäävad. Nad võivad väita, et Buddha ise soovitas oma õpilastele mitte uskuda pimesi, vaid testida. Sa võid inimestele meenutada, et vahel nad kogevad kannatust, mis tuleb neile täieliku üllatusena ja mil pole mingit loogilist seletust. Vahel me mõistame, miks me kannatame, aga teinekord me lihtsalt eeldame, et selleks on oma põhjus. Vahel me võime situatsiooni analüüsides näha selgelt, mis suunas asi liigub: kui me oleme kaastundlikud ja hea südamega, võime oodata, et meie suhted kaaslastega on positiivsed. Kui me oleme pahatahtlikud ja egoistlikud, siis inimesed hoiavad meist eemale. Kui meil on terav iseloom, siis tekitame endale palju probleeme. Mitte keegi ei taha seltsida vihase inimesega pikka aega. Või näiteks - kaks venda, kes on võrdselt haritud, aga nende edu on täiesti erinev, sest nende eluhoiak on erinev. Veel - inimesed, ja mitte ainult budistid, mäletavad oma endisi elusid, mida on ka teaduslikult uuritud. Budismis on usk karmasse ja uuestisündi väga tugev. Kui neid ideid ei leia tänapäeva kristluses ja judaismis, ei tähenda see veel, et need on originaalõpetusest kadunud, vaid pigem seda, et inimesed pole neid õigesti mõistnud.“
„Võibolla on need õpetused lihtsalt ebamugavad ja inimesed eelistavad neid ignoreerida või unustada,“ pakkus Artur.
„Inimesed ei taha näha elu halba külge,“ jätkas Magnus „Kuid karma töötab ka siis, kui me teda ignoreerime. Kõigel, mida me teeme, on omad tagajärjed, see on karma seadus. Raske on veenda inimesi, et karma kehtib mitte ainult selles elus, vaid elu elu järel. See tähelepanek ei ole üldiselt vastuvõetav. Minu arvates on probleem selles, et ei ole just palju õpetajaid, kes suudaksid või tahaksid tutvustada seda õpetust samm-sammult Lääne inimestele. Minu eesmärk on teile rääkida sellest, kuidas läbi nende õpetuste teie elu õigesse rööpasse saaks, kui teil endil kasvõi väikenegi soov seda paremini veerema panna on. Kindlasti ei proovi ma teid selle paari nädala jooksul budistideks pöörata ega teie elatud elu arvustama hakata. Momendil, kui mõistame kellegi üle kohut, me määrime omaenda meelepeeglit. Me ei võida seeläbi mitte midagi. Vastupidi, me kaotame. Kõige tähtsam on tõeliselt hea arusaamine karmast. Kui me kord mõistame karma seadust, kaob pool meie valearusaamadest kannatuse kohta. Seejärel me peame mõistma kannatuse põhjust. Me peame teadma, et kannatus pole miski muu kui meie enda looming. Mitte keegi teine ei tekita meile kannatusi. Meil on vaja vaadata endasse, mitte näitama sõrmega teiste poole."
IT-ohver Aivar keerutas sõrmega meelekohal ja osutas silma pilgutades pöidlaga Aivari suunas, mille peale Merje naerma turtsatas.
„Kui vaade on õigeks keeratud,“ jätkas Magnus „võime me alati muutuda. Me võime koguda pälvimusi ja puhastada oma karmat. Ja me peame alati meenutama, et isegi sellisel inimesel on budaloomus. Isegi koeral on budaloomus. Me ei pea tingimata olema seotud selle inimesega. Võibolla piisab, kui meenutame tema budaloomust. Kõige lihtsam õpetus, mida Marpa õpetas oma õpilasele Milarepale, oli mitte arendada endas ei kiindumust ega vastumeelsust. Ära tähtsusta inimesi üle ja samuti ära vaata neile ülalt alla. Hoia oma peegel puhtana. Hoides peegli puhtana, vabana juhuslikest plekkidest, me saame arendada tarkust. Tarkuse olemuseks on teadmine Buddha tasemel. Selle teadmise abil me ületame kogu rumaluse, mis on vastutav kõigi meie piinavate emotsioonide eest. Vana budistlik mõttetera ütleb, et sansaaras ei leidu midagi, mil poleks nii vigu kui ka voorusi. See tähendab, et kõigel on omad head ja halvad küljed. Kui meil on tarkus, oskame me nende vahel vahet teha ja meil tekib soov inimesi lihtsalt aidata. Aga tavaliselt oleme me pimedad oma sõprade halbade külgede suhtes, samal ajal kui vaenlastel ei näe me mitte ühtegi head omadust, mida iganes nad ka ei teeks. Me peame arendama võimet tajuda ja hinnata erapooletult ning püsima meelerahus.“
Kogu seltskond istus, kes käsi põsakil, kel suu ammuli ja kellegi näolt ei võinud enam välja lugeda skeptilist suhtumist oma õpetajasse ega veelvähem sellesse õpetusse, mis sajandite vanune. Arvatavasti oli kõigil üheksal paremaks saamise tahtmine idanema pandud.
„Minu tänase õpetuse võiks kokku võtta nii – ära keskendu kannatustele, mis parajasti sulle piina teevad, vaid koonda tähelepanu kannatuse algpõhjusele, nagu ka õnne põhjusele. Õnne põhjustab peegel, millel pole plekke, see on tarkus. Määrdunud peegel ei väljenda tarkust ja sel juhul sõltub kõik rumalusest. Rumalusest tulenevad kõik need karmilised kiindumused ja piinavad emotsioonid. Samuti peame teadma, et iga tajuv olend tahab saavutada õnne, aga missugust õnne? Ajutist õnne? Pikka aega juba on ajutist kergendust või naudingut segi aetud lõpliku õnnega. Seepärast on meil vaja mõista lõpliku õnne algpõhjust. Need on asjad, mida peaks rohkem rõhutama. Kui me tõeliselt mõistame dharmat, siis on ka enesekindlus ja rõõm meiega.“
Magnus sulges silmad, pani käed näo kõrgusel kokku, kummardus rituaalseks palveks, tõusis ning lahkus. Kogu üheksapealine auditoorium istus hüpnotiseeritult veel üsna mitu minutit. Siis hakkasid nad üksteisejärel virguma ja sõnatult saalist lahkuma. Heidi ei suutnudki hüpnoosist välja tulla. Liiga palju oli korraga kõike kuuldut hallata. Ta ei tea, kaua ta seal niimoodi istus, kuni lõpuks ennast kokku võttis ja värskesse, vihmajärgsesse õhtusse tuigerdas...

"Päike on vihma naine"

(Osaliselt tsiteeritud vestlusest Tema Eminents Gartšhen Truptrül Rinpotšhega)

IV peatükk "Sansaara ehk uuestisünd"

Nii magamata ööst kui päevasel vestlusel Magnusega saadud laengust oli Heidi õhtuks nii kurnatud, et loobus õhtusöögist ning hiilis vargsi tuppa, et oma unesõltuvusel lasta tema üle võimust võtta. Aga uni ei tulnud. Kiusatus Magnuse lugu kuulata oli sedavõrd võimsam väsimusest. Veidi kiusatusega lootuseltult võidelnud, andis ta alla.
Magnuse tuba oli koridori lõpus. Heidi koputas tasa. Keegi ei vastanud. Naine oli kahevahel, kas koputada veel või minna tuppa ja jätkata maadlust kiusatusega kui Magnus ukse avas ja Heidi sisse kutsus.
„Kas me hakkame sinu unesõltuvusest juba niisama lihtsalt vabanema?“ küsis mees kelmikas kurd suunurgas.
„Ei tea jah. See voodi ei ole mul just kõige mugavam ka,“ valetas Heidi.
„Olgu, olgu. Ma niisama norin natuke. Kas sa teed tahad?“
Askeetlikus toas hõljus vürtsikas lõhn, voodi oli ahju kõrvale püsti tõstetud, toa põrandale olid laotatud imeilusad Tiibeti munkade tikitud vaibad ning kõige kesksemas kohas ilutses Budda kuju kogu oma tagasihoidlikus hiilguses. Osa elamist oli eraldatud sirmiga, selle taha Heidi ei näinud. Ilmselt oli see magamise koht. Magnus kallas tee väikestesse kaussidesse, Heidi tarbeks võttis ta kapist mõned kaunite tikanditega kaunistatud pehmed ja suured padjad. Heidi sättis ennast mugavalt patjadele, Magnus istus aga niisamuti nagu ta oli seda päevase vestluse ajalgi teinud. Ja siis ta alustas.
„Kõigepealt pean ma sulle veidi rääkima Tiibeti budismist. See on budismi erikuju, mis pärineb Tiibetist. See on mitmetahuline õpetus ja praktika, mis kasutab vadžrajaana kõrval hinajaana, mahajaana ja dzogtšeni tehnikaid. Tiibeti budismil on võrreldes teiste vadžrajaana koolkondadega selliseid erijooni nagu usk teatud laamade, näiteks dalai-laama reinkarnatsiooniliinidesse, kadunud või peidetud pühakirjade taastamine teatud meistrite poolt ja uskumus, et buddha võib ilmuda inimkujul, näiteks Padmasambhavana, kellest Tiibeti budism ka alguse sai. Tiibeti budism on esoteeriline ja tantristlik. Esoteeriline, sest selle järgi saavad pühakirju ehk suutraid tõlgendada üksnes meistrid ja tantristlik, sest selle järgi kiirendavad teed valgustusele teatud rituaalid ja rituaalsed esemed. Kõrgema teadlikkuseseisundi saavutamisele aitavad kaasa mantrad. Nagu mahajaana koolkonnad, usub Tiibeti budism buddhadesse, bodhisatvatesse ja dharmapala'desse.
Tiibeti budismi alguseks loetakse tavaliselt, Guru Rinpotše saabumisega Tiibetisse, kuid ajalooliselt ilmus esimene teade budismi kohta juba kuningas Songtsen Gampo (629-650) valitsemisajal. Songtsen Gampoga algab pihta ajastu, mida kutsutakse Tiibeti budismis kolme suure dharma kuninga ajastuks. Tiibetlased väidavad, et tema ajal ehitati esimesed üksikud väikesed budausu templid juba. Põhjuseks oli see, et suhtlus India kloostrite ja tiibetlaste vahel algas intensiivselt ja aktiivselt just tema valitsusajal. Ta tsentraliseeris Tiibetis võimu, alustas sellega juba tema isa Yarlungide suguvõsa 32. troonipärija, Songtsen Gampo oli kuningapoeg number 33 kes abiellus kahe budistist printsessiga, kellel oli suur mõju kuninga maailmavaatele. Aastal 649 sai Tiibet ühendatud. Minister Thonmi Sambhota saatis Indiasse ülesandega luua tiibetlaste jaoks tähestik ja kiri. Samuti ehitati tema ajal Jokhangi tempel Lhasasse. Järgmine suur Dharma kuningas oli Trisong Detsen (755-797) samuti Yarlungide soost 37. kuningas. 792. aastal kuulutas ta budismi riigiusuks. Ta rajas Samje kloostri, mis valmis aastal 765.
Tiibeti budism jaotatakse nelja koolkondade - Nyingma, Sakja, Kagyu ja Gelug. Aga sellest ma sulle vist pikemalt ei räägi. Ma usun, et palju põnevam on lugu Sansaarast ehk taaskehastumisest, uuestisündide ja ühest olemisviisist teise üleminekute ahel. Inimese hing, nagu kogu maailmgi, peab sündima üha uuesti ja uuesti. Uuestisündimist nimetataksegi sansaaraks ehk hingede rändamiseks. Hing rändab ikka ja jälle korduvate uuestisündide kaudu ühest maapealsest elust teise. Surma ja sünni lakkamatu kordumine käib läbi kuue näiliku valdkonna – põrgu ehk preeta, näljased vaimud, loomad, hiiud, inimesed ja jumalad. Valgustusele jõudmata pole võimalik sellest ringlusest vabaneda. Vabanenuid nimetatakse buddhadeks. Nirvaana - Täiuslik Rahu Sõna-sõnalt tähendab see vaibuma. See on seisund, kus tarkusel põhinevate harjutuste ja mõtlusega on kustutatud kõik meelepetted ja kired.
Kasutusel on sansaara-ookeani ületamise kujund kui maistest kannatustest vabanemise metafoorne väljendus. Natuurfilosoofilisest aspektist on sansaara idee seotud ettekujutusega maailmade perioodilisest tekkimisest ja hävimisest. Budismis tähendab sansaara seisundit, mis on lahutamatult seotud kannatuste ja olendite ümbersünniga. Sansaara vastandub nirvaanale. Sansaara mõiste mütoloogiline aspekt on järgmine: ilma alguseta sansaaras on kuus 6 liiki olendeid - jumalad, asurad, inimesed, loomad, preetad ja põrguasukad. Kuigi väliselt ei ole nende eksistents ühesugune (esimeses kolmes sfääris sündimist peetakse suhteliselt heaks, viimases kolmes aga suhteliselt halvaks), on neile kõigile ette määratud ühesugune saatus, mida iseloomustavad kannatused. Kogu sansaara kujutab endast suletud süsteemi: peale surma sünnivad olendid uuesti kas samas, paremas või halvemas sfääris, vastavalt nende poolt sooritatud tegudele ehk Karmale. Näiteks see, kes on oma praeguses elus inimene, võib sündida uuesti inimesena, seejärei aga põrguasukana, pärast seda saada preetaks, loomaks, asuraks jne. Ümbersündide ahel on alguseta, kuid sellel võib olla lõpp, milleks on nirvaana. Nirvaanasse võivad jõuda ainult inimesed, seepärast peetakse inimesena sündimist eriti soodsaks (kuigi jumalate elu tundub õnnelikum). Nirvaanat peetakse väljaspool sansaara-süsteemi asuvaks ja neil puudub omavahel põhjuse-tagajärje seos. Sellegipoolest lubavad budistide mütoloogilised ettekujutused nirvaana olendite sekkumist ja isegi ilmumist sansaarasse: dhjaanibudad ilmuvad sansaaras bodhisattvate ja maiste budadena, eriti silmapaistvatel inimestel nagu näiteks mahasiddha Tilopal ja Padmasambhaval võib erandjuhtudel olla kontakt isegi jumalustega.“

Magnus tõi kapist kaks tekki ja kattis ühega neist patjadel magusasti uinunud Heidi, teise pani omale pea alla ja vaatas ainiti seda imearmsalt magavat olevust. Kuni viimaks uinus ka ise..

***

III peatükk "Vestlus Guruga"

Enne lõunasööki oli Heidi päevakavva märgitud „Vestlus Guruga“. Naine teadis, et Guruks nimetatakse India päritolu usundites (hinduism, budism, džainism, sikhism) õpetajat, kitsamalt vaimset õpetajat. Guru on õpilastele autoriteet, kelle tegudes ja õpetustes ei kahelda. Igas teises sanatooriumis oleks seda vestlust nimetatud „terapeudi vastuvõtuks“. Üldiselt mõeldakse Eestis sanatooriumi all ravilat. Samas kui sa ütled inglasele, et veedad aega sanatooriumis, on enam kui tõenäoline, et sind altkulmu väga kahtlustava pilguga selle ütlemise peale vaadatakse. Sest selles riigis on „sanatorium“ pigem poolkinnine meditsiiniasutus, kus poolearulisi ravida üritatakse. Eks nad omamoodi soodad ka selles laagris kõik olid, erinevalt briti pooletoobistest aga vabatahtlikult diagnoositav kaader.
Heidi ootas Guru Magnusega kohtumist ärevus hinges. Pisut küll zombi viimasest magamata ööst aga see ei vähendanud tema ärevust. Sestap pani ta selga oma vallatu kleidi ja marssis kohale juba kümme minutit enne määratud aega. Sellele vaatamata istus Magnus juba saali keskel matil, rätsepistes ja viipas Heidile, et see tema juurde tuleks ja ka maha istuks. Sel hetkel siunas naine ennast oma garderoobi valiku pärast maapõhja. Mis iganes teine riietus oleks paremini sobinud selleks hetkeks aga mitte see, fantaasiale õige vähe ruumi jättev napp kleit. Ja ei aidanud sellest kohmetusest üle saada ka Magnus, öeldes: „Sa näed omamoodi vahva oma pärishiltoni kostüümis välja.“
Heidi surus kuidagimoodi alla selle kohmetuse, keris ka jalad enese alla ja vaatas Magnusele otsa ning ütles: „Ma olen valmis. Tee mind nüüd terveks.“
„Ah, et siis terveks,“ venitas mees, takseerides Heidit, üks kulm kõrgemal kui teine.
„Nojah, selleks ma siin ju olen. Kogu oma sõltuvuste pagasiga. Üks hullem kui teine,“ tulistas naine ühe hingetõmbega.
„Kas sa oled ka ise kunagi üritanud oma sõltuvustest vabaneda?“ küsis mees, samal ajal kätte võetud pabereid uurides. Paberites oli kirjas kõik vajalik nii Heidi kui tema "diagnooside" kohta.
„Hm.. eriti vist mitte. Seni pole need mind lihtsalt häirinud. Aga ma hakkasin üks päev mõtlema, et kui ma sügisel nelikümmend saan, äkki peaks siiski veidi tõsisemalt hakkama ellu suhtuma. Noh, et kui ma vanaks saan, et siis oleks ikka hea ja turvaline, et keegi sinu kõrval on ja ..“
„.. ja sa arvad, et see kõik on jäänud su sõltuvuste taha järjepidevalt uusi emotsioone hankida ja, et sellepärast pole sa seni ühtegi püsisuhet suutnud hoida?“ vuristas mees Heidi mõtte ise lõpuni.
„Nojah! Sa ju tead.. oled ju.. pööraselt armunud kunagi olnud?“ küsis Heidi, nüüdseks juba täielikult piinlikust „kleidi“ situatsioonist väljunud, valmis selle kasvõi seljast võtma.
„Gurul ei ole sünnis õpilasega oma tunnetest rääkida.. aga ma saan sulle öelda, et – ei, ma ei ole kunagi armunud olnud ja ma ei ole kogenud seda tunnet, mida sina oma elus taga ajad,“ ütles Magnus, siiras ja süütu naeratus näol.
Heidil vajus suu ammuli. Mismõttes „ei ole armunud olnud?“ mõtles ta salaja. Magnus aga luges ta mõtteid:
„Sellepärast ei ole, et ma olen üheksa aastat Tiibetis kloostris elanud ja ennast sellele elule pühendanud,“ lõpetas ta ka naise salajase mõtte.
„Aga kas..“ ei jõudnud naine jälle lauset lõpetada, kui mees jätkas:
„Jah, ma armastan seda elu sedavõrd, et ma lähen sinna varsti jälle tagasi. Võimalik, et ühel päeval ka jäädavalt sinna jään. Aga praegu tahan ma aidata neid, kes ennast ka ise aitata tahavad aga on liiga nõrgad, et veel iseseisvalt hakkama saada. Sellepärast olen ma siin ja mul oleks hea meel kui minust ka sulle edaspidiseks eluks abi on. Tahad ma räägin sissejuhatuseks sulle kuidas mina selle kõigeni jõudsin? Selle kõigeni, mis mind elus õnnelikuks teeb?“
Heidi noogutas.
„Kui sul täna öösel jälle und ei tule, siis tule ja ma räägin sulle“